Aegna ajalugu

Tallinna lahe kirdeküljel asuva Aegna saare kujunemislugu algas koos jää taandumisega Eesti looderannikult 11 000 aastat tagasi. Jää sulades jäid küngaste ja voortena maha liustike kuhjatud kruusa- ja liivalademed ning rändrahnudena lebama Soomest ja Skandinaaviast liustike toodud kaljupangad. Liustike poolt kuhjatud pinnasest tekkis Viimsi poolsaare kaguserval pikioos. Aegna veealune kõrgendik ja selle ümbruses asunud karid moodustasid Viimsi poolsaarega ühtse geneetilise terviku.

Aegna hakkas merepinnast kerkima umbes 5500 aastat tagasi. Esialgu ulatus merest välja vaid väike laid. Neotektooonilise kerke mõjul hakkas see väike lapike kasvama. Täna on kunagise laiu kohal saare keskosas kõrgendik, mis ulatub 14,6 meetrit üle merepinna. Vaid mõnisada aastat tagasi ühines Aegnaga Lemmik, mis kasvas kokku mitmest väikesest saarekesest. Praegu on saare pindala 3 km2. Aegna satelliitsaar Kräsuli tekkis 1000-1100 aastat tagasi.

Võrreldes mandril asuvate küladega, on elu Aegnal olnud alati erinev. Seda on mõjutanud eelkõige saare isoleeritus.

Ka tänapäeval sügistormidest kuni kevadeni pole lihtne saarelt mandrile saada. Saar on väheviljaka pinnase tõttu olnud ebasoodne maaviljeluseks ning tema väikesed mõõtmed seadsid piire ka rahvastiku osas.

Arheoloogiliselt pole Aegna saart uuritud. Samas kogu Põhja-Eesti rannikuala kohta erandlik lohuga kultusekivi Lemmikneeme kaelal, mille austamine võis alata vanemal rooma rauaajal (kuni umbes 200 pKr) räägib tunduvalt vanema asustuse kasuks, kui kirjalikud andmed seda kinnitavad.

Mereteede ristumine oli suureks eelduseks Tallinna ja selle eelkäija Iru linnuse arengul. 11. sajandi alguses toimusid olulised muutused Eesti naaberaladel. Rootsis tõusis esile Mälari järve ääres asuv Birka. Venemaa linnadest kujunesid tähtsamateks Novgorod ja Kiiev. Sel perioodil tihenesid ka naabrite, eriti Venemaa sõjaretked Eestisse. Ka praeguse Tallinna lähiümbruses toimusid sel ajal olulised muutused.

11. sajandi algul hävis Rävala maakonna keskuseks olnud Iru linnus ning erinevalt varasemast ajast Pirita jõekäärus asunud linnust enam ei taastatud. Rävala maakonna uueks keskuseks sai Toompea linnus. uue linnuse rajamine Toompeale tähendas mitmetest varasematest eelistest loobumist. Lähimad külad Toompeale asusid 6-7 km kaugusel (Järveküla). Toompea ei suutnud erinevalt Irust täita ümberkaudsete külade kaitsekindluse ülesannet. Samuti oli Toompea ümbruse pinnas teede rajamiseks ja korrashoiuks äärmiselt ebasoodne. Klindi ja mere vahelisel alal oli palju liigniiskeid ja allikaterohkeid piirkondi. Peale selle tegi liiklemise keerulisemaks ulatuslikud tuiskliivadega alad.

Kui Pirita jõe suue pakkus kaubalaevadele looduslikku varjupaika tuulte eest, siis Toompea lähistele tuli luua laevadele tuule kaitseks suurem ja tugevam muul. Ainukeseks eeliseks Toompeal oli sadama paremad kaitsmise võimalused lähedal asuva linnuse poolt. Seega, uue linnuse asukohast pidid olema huvitatud eelkõige need ringkonnad, kes tegelesid merekaubandusega.

Hea läbisaamine kristlastest kaupmeestega andis viimastele võimalusi kasutada rannikualadel ja saartel mitmeid soodustusi. See jäi aastakümneid kehtima ka Taaniaegses Põhja-Eestis ja Tallinna linnasarases.

Uute võimude poolt rajatud linnasarast mainitakse esimest korda 15. mail 1248. aastal, kui Taani kuninga Eerik IV Adraraha ürikus kinnitati Tallinna kodanikele Lüübeki linnaõigus. Linnasarase tegelik eraldamine ja piiritlemine toimus 13. augustil 1265. aastal, kui Taani kuninganna Margarete korraldusel moodustati erikomisjon, et piiritleda ja piirimärkidega varustada Tallinna linnale ja linnusele loovutatud sarase piirid. Uue linnasarase piiridesse jäi ka Aegna saar. Tõenäoliselt kasutati Aegnat lähedalasuvate külade, eelkõige aga Viimsi küla kogukonnamaana.

Mereteed läänest itta ja Soome lehe lõunarannikult põhjarannikule jäid püsima ja olid kasutusel veel mitmeid sajandeid. Vana tavaõiguse järgi võisid võõrkaupmehed mandri rannikul ja saartel asunud kogukondlikel maadel karjatada oma hobuseid, vabalt raiuda metsades puid kütuseks ja laevade parandamiseks.

1297. aastal keelas Taani kuningas Erik VI Menved Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Erand kehtis ainult Toompea võimukandjate ja Tallinna rae kohta. Selle juriidilise aktiga muutusid Tallinna laht ja seal asuvad saared linnasarase lahutamatuks osaks.

Säilinud ürikute andmeil kasutasid Tallinna linna kogukonnamaid karjatamiseks, niitmiseks ja metsatöödeks eelkõige linn ja linnaelanikud, samuti selleks õigustatud Toompea vasall, toomkapiitli liikmed ning Mihkli ja Katariina klooster. Pärast võimuvahetust ehk Põhja-Eesti allutamist Liivi ordule, pidi Tsistertslaste Mihkli klooster 1348. aastal loobuma kaasõigusest kasutada kogukonnavaldusi Naissaarel, Paljassaarel ja Aegnal.

Tallinnale kuuluvate saarte metsade üle pidasid kontrolli raehärradest nimetatud metsahärrad (waltherren). 1409. aastal karistati kaht võõrlaevnikku, kes rae loata olid Aegnal puid maha võtnud. Aegna metsakasutus oli rae korraldamisel ja järelvalvel. Rae dokumendist selgub, et 1433-1442. aastail toimusid Aegnal regulaarsed raietööd. Puitu vajati suurtes kogustes lubjapõletamiseks, samuti sadamarajatiste uuendamiseks. Palgid transporditi linna parvedena (vlote), küttepuud toimetati kohale nähtavasti laevade või paatidega. Talvel võis vedu toimuda ka üle jää.